Teadusteater on nagu väike teatrietendus, milles tehakse keerulised asjad läbi efektsete katsete vaatajale väga lihtsasti arusaadavaks. Kuigi teadusteatris on tähtis visuaalne külg ja vägevad efektid, siis peamine on mõistmiseplahvatus. See tuleb tekitada vaatajate peades, et ka nemad suudaksid vaimustuda teadusest ja maailmast meie ümber.

​

Teadusteatrid saame väga laialt jagada esmärgi järgi kaheks: publikule loo jutustamiseks või
mõne nähtuse selgitamiseks.

 

Kui jutustatakse lugu, siis tuleb katsed siduda antud looga ning kui selgitatakse mingit nähtust või fenomeni, peaksid katsed toetama sellest arusaamist.

Eriti efektsed ja arusaadavad on teadusteatrid, mis on üles ehitatud selliselt, et alustavad mõnest väga lihtsasti mõistetavast nähtusest. Iga järgmine katse ehitatakse olemasolevatele teadmisetele, millele lisatakse pidevalt uut informatsiooni. Nii on võimalik lõpuks jõuda mõne hoopis keerukama nähtuse mõistmiseni, kui see, mida demonstreeris esimene katse.
Näiteks võib alustada laua serval kõõluvast joonlauast ja kangireeglile tuginedes (ning selle eri tahke mõistes) jõuda välja selleni, miks on autodel neli ratast, miks on rahal pangas turvaline või kuidas kõige efektiivsemalt mune vahustada. Oluline on, et iga täiendav teadmine oleks lõpptulemusega seotud ja aitaks sammukese lähemale selle selgitamisele. Mida rohkem lähedust pealtvaatajad lõpptulemusega tunnevad, seda efektsem kogu teadusetendus on.

 

KUIDAS ETENDUST LÄBI VIIA?

 

Mõtle välja teema, mida soovid publikule selgitada ja leia selleks sobivad katsed. Kindlasti harjuta enne nii teksti kui ka katseid. Etenduses on alati kaks poolt, esineja ning publik. Pealtvaatajatega suheldes vaata neile julgelt silma, ole aktiivne ja naerata! Nii tunneb igaüks, et esined ja pöörad tähelepanu ainult talle. Ära unusta, et energiataseme ruumis määrad sina. Kui oled enesekindel ja särav, siis tunneb ka publik seda positiivsust ning pöörab sulle ja etendusele rohkem tähelepanu.

Kui vajad mõnes katses vabatahtliku abi, siis kõige kindlam on küsida mõnda julget vabatahtlikku. Kui keegi ei soovi tulla, siis osuta kõige julgema väljanägemisega inimesele ja kutsu tema (eriti hea, kui tead juba ta nime) ning palu ülejäänud publikul talle aplaus teha. Selline positiivne julgustus lihtsustab oluliselt vabatahtliku lavale saamist. Esimese asjana saa vabatahtlikuga tuttavaks, jäta ta nimi meelde ning tutvusta teda ka ülejäänud pealtvaatajatele. Järgnevalt tee kindlaks, et ta asetseb laval õiges kohas ning anna selged juhised, mida ta tegema peab. Kui eksperiment vabatahtlikuga on sooritatud, siis enne etendusega jätkamist täna teda abi eest ning saada ta publiku julgustava aplausi toel oma kohale tagasi. Nii ei jää vabatahtlik peale katse lõppemist ebamugavalt lavale seisma ning ei võta sinult publiku tähelepanu.

Enne katse sooritamist võid vabatahtlikuga ka paar sõna lobiseda, nii vähendad tema esinemisnärvi. Ole aga ettevaatlik, et vestlus liiga pikaks ei veniks, muidu võib publikul igav hakata  ning niigi piiratud esinemisaeg otsa saada.

 

Kui etenduses läheb midagi sassi või tekst läheb meelest ära, siis ära muretse. Publik ei tea millest sa rääkima pidid.