Suurte mullide tegemiseks on palju erinevaid retsepte, mis töötavad erinevates tingimustes, vajavad erinevaid vahendeid ja koostisosi. Igaühel on võimalik leida oma katsetades või lihtsalt internetist otsides.
Meie töökojas ja teadusteatri etendustes töötab hästi järgmine retsept. Postituse lõpus on ka videojuhis.
Ohutus
Ole ettevaatlik, et mullivedelik silma ei satu. Kui see siiski juhtub, loputa koheselt rohke veega.
Kui vedelikust tekib allergiline reaktsioon, siis lõpeta mullide tegemine, ning pese käed puhta veega.
Vahendid
600ml leiget vett
50ml nõudepesuvahendit
50ml kartulitärklist
2 tl söögisoodat
2 tl glütserooli
suur kauss/ämber
vispel/puupulk segamiseks
puuvillane nöör
mutrid raskuseks (soovi korral)
puupulgad/grilltikud nööri hoidmiseks (soovi korral)
Ettevalmistus mullide tegemiseks
Sega suures kausis kokku 600ml leiget vett ja 50ml nõudepesuvahendit. Segamisel jälgi, et liiga palju vahtu ei tekiks, see hakkab hiljem mullide tegemist segama. Lisa segu pidevalt segades 50ml kartulitärklis, 2 tl söögisoodat ja 2 tl glütserooli.
Mullide tegemiseks on hea kasutada suurt nöörirõngast, mille alumises otsas on raskus ja üleval kaks aasa või pulka, millest kinni hoida. Raskuse ja pulkade lisamine ei ole kohustuslik. Puuvillane nöör märgub rohkem ja töötab meie kogemusel paremini. Kasutada saab siiski ka sünteetilist nööri, traadist väänatud rõngast või hoopis hularõngast.
Kui vedelik ja mullide tegemise tööriist valmis, saadki asuda mulle tegema.
Kuidas mullid tekivad?
Veel on suur pindpinevus, mis lihtsustatult tähendab, et veeosakesed tahavad olla üksteisele väga lähedal. Mulli tekkimiseks peavad veeosakesed üksteisest eemalduma ja ruumi tegema mulli sees olevale õhule. Mitte koos olemine veeosakestele ei meeldi ja palju lihtsam on neil koonduda väikesteks piiskadeks.
Analoogiliselt võid mõelda inimestest tehtud ringile, kus kõigil on käest kinni hoida lähedal seistes lihtne, kuid proovides ringi väga suureks venitada, on palju lihtsam lahti lasta.
Siin tulebki mängu seep. Seebiosakese (molekuli) üks ots tahab kinni hoida veeosakesest (hüdrofiilne ots) ja teine ei taha (hüdrofoobne). Selliselt tekib olukord, kus seebiosakesed paigutuvad vee ja õhu piirile. Kui puhuda õhku seebivee sisse, tekivad mullid - õhk jääb mullivedeliku sisse kinni. Mullikile keskel on veeosakesed ja mõlemal pool veeosakesi (mulli sisemine ja välimine kiht) on seebiosakesed. Nii on vee molekulil kogu aeg igas suunas teised molekulid, kellest kinni hoida (mullikile keskel teised vee molekulid ja äärtes seebi molekulid) ning pole põhjust väiksemateks piiskadeks koonduda.
See lubabki seebiveest palju suuremaid mulle puhuda kui puhtast veest. Mullid lähevad katki, kui vesi mullikilest ära aurustub. Mõningal määral aitab seep ka aurustumist aeglustada, kuid ei hoia seda ära.
Suurte mullide saavutamiseks lisatakse seebiveele lisandeid, mis aitavad mullidel kauem püsida aeglustades vee aurustumist.
Seda kõike teades proovi ise teha üks vahva teadusteater, kus seletad vee pindpinevust ja mullide tekkimist. Edu!
Videojuhis suurte mullide tegemiseks Rakett69 6. hooaja 5. saatest
Comments